Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

LVIII Peatükk

TESSA

Umbes vähem kui tund aega pärast sadamast väljasõitu, jõuame me koha lähedusse, mis paistab juba eemalt vaadates nagu paradiisirand mõne kalli reisifirma brošüürilt. Valge liiv, rohekas-sinine vesi, üksikud palmipuud tuules õõtsumas ja väike puidust randumissild seda külastavatele paatidele, mis hetkel paistab täiesti tühi.

"Nonii, inimesed," hõikab River ülevalt kaptenisillalt, kus tema ja Alex söömise järel põhiliselt viibinud on. "Aeg randuda. Rabage asjad…ja Tessa," ta vaatab mind ning ma löön kulmu kortsu, kui ta mind kiirelt pilguga mõõdab ning muheleb. Ta pole mind kunagi nii vaadanud. Põrgut, ta pole minu poole varem üldse nii pöördunud, mind nimepidi kõnetanud. See muudab mind ettevaatlikuks.

"J-jah?" kogelen.

Ta hammustab huulde. Saan mingis mõttes aru, miks ta mu sõbrannale meeldib. Ta on selline noormees, kes tahes-tahtmata tõuseb esile oma õlgadeni ulatuvate ronkmustade juustega, teravate näojoontega, siniste silmadega, mis on kui taevast endast välja lõigatud ja täidlase naeratusega, mis on kaunistatud väikeste lohukestega mõlemal põsel. 

"Ei…ma mõtlesingi, et rabage asjad ja Tessa," selgitab ta mulle nüüd ise naerma hakates. Mu silm tõmbleb, kananahk tekib ihule.

"Sa oled opakas, River." Beth rabab mu käe alt kinni, ilmselt märgates minus tõusnud ebamugavustunnet kuuldu pärast ja veab mind poisi vaateväljast minema. "Ära pane teda tähele, Tessa." 

"Kas ma peaksin muretsema?" küsin korraks üle õla piieldes, aga kahetsen enda tegu kohe, kui näen Alexit meile juba järgnemas. Meie pilgud leiavad teineteist nagu kaks magnetit. Minu süda tiksub kiiremini.

Kas ta kavatseb mind rabada nagu River välja hõikas?

Hoian Bethile lähemale.

"Kindlasti mitte," kinnitab tüdruk. Ma vaatan ette tagasi, kõheldes, kas saan teda ikka sada protsenti usaldada. Kõiksugused "mis siis, kui" küsimused hiilivad mulle pähe ja koovad seal hirmulõngast kangast, mis mind tasapisi lämmatama hakkab.

Kasvavas hirmus ja tõusvas paanikas ei kontrolli ma oma liigutusi, kui tüdruku vend meid kinni püüab ning haaran Bethist nii kõvasti kinni, et see tema tähelepanu haarab.

"Tessa, päriselt," ta vaatab mulle otse silma, näeb neis tõenäoliselt hirmu, sest ütleb: "Sul on meiega igas mõttes ohutu. Ma vannun sulle."

Ma ikka kahtlen, kardan. Ma ei saa sinna midagi parata.

"Mis lahti?" küsib Alex.

"Lahti on see, et River hirmutas Tessat oma rabamise naljaga."

Alex saadab meie poole pilgu, mis peab meid mõlemaid pisut kohtlasteks, ilmselt rohkem siiski mind. "Kuidas saab…?"

"Lihtsalt saab, okei?" nähvab tüdruk, tema käed on nüüd mu õlgadel ja ta masseerib neid.

"Hästi…ärge öelge. Ma ei taha seda teada niikuinii," torkab poiss kätt tõstes vastu, kuid pöördub siis minu poole. "See oli nali, Tessa. Keegi ei kavatse sind rabada, röövida ega ka mitte tappa. Ma hoolitsen selle eest."

Tema nägu on tõsine nagu tema häälgi ja midagi selle alatoonis või kurat teab, milles — võib-olla hoopiski sügavas, peaaegu hingeläbistavas pilgus, mis tema sõnu saadab — mõjub mulle rahustavalt ja usaldusväärselt. 

Ma neelatan, noogutan. Ta ei katkesta silmsidet meie vahel ning miski ei reeda, et ta mulle seda lihtsalt suusoojaks ütleks, aga tegelikult nii ei mõtle. Ta näib siiras.

Ma ilmselt ei tohiks, ei peaks, aga ma usun teda. Aeglaselt.

"Tulge, lähme nüüd."

Ta müksab meid pisut, innustades edasi liikuma. Ma võpatan, kui tema käsi minu kehaga kontakti satub ning ta jälgib mind pingsalt, proovib taaskord minust aru saada. Just siis liitub meiega River, kes Alexile selga kargab. Ma taganen veelgi, kahe suure poisi lähedus on mulle kohe kindlasti liiast.