Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

VI Peatükk

Niisiis...mida seni arvate?

/närib küüsi/

Küsimus: Kas oled kunagi näinud/kuulnud/tundnud midagi, mis tundub ebareaalne?

TESSA

Esmaspäeva hommik toob kaasa paksu halli taeva ja tiheda vihma, mis ujutab üle kõik Trentoni tänavad. Mul pole tavaliselt sellise ilma vastu midagi, aga ainult siis, kui ma ei pea ise selles viibima.

Täna pole selline päev.

Tõmban jakihõlmad koomale ja kapuutsi pähe, et teekonnal kooliukseni juukseid kaitsta. Avan autoukse.

"Õhtul näeme," saadan Stevenile kiire hüvastijätu üle õla.

"Olgu sul hea päev," soovib ta vastu.

Haaran koti ühes ja astun vihma kätte. Mees sõidab minema ning ma vaatan, kuidas ta läheb. Ohkan.

Viskan kotirihma üle ühe õla ja peidan käed taskutesse, kõnnin suuremaid veelompe vältides läbi parkla koolimajja. Mu süda peksleb närviliselt, nähes, kui täis see täna hommikul on. Ilmselt vihm sundis kõiki oma igahommikusi jutuajamisi ja kogunemisi just siin pidama. Ei saa öelda, et see mulle meeldiks, aga mis teha ega maailm ainult minu ümber tiirle. Küll aga võiks see minu isikliku ruumiga arvestada, sest hetkel on see igatahes täis inimesi, keda ma sinna ei ole kutsunud ning ma tunnen end rohkem kui ebamugavalt.

Panen käed kaitsvalt enda ette rinnale ja tõmban end kössi, et vältida soovimatuid puudutusi, mis mind aeg-ajalt sellegipoolest tabavad. Iga kord ma võpatan ja vaatan hirmunult ringi. Mul on liiga kuum, ma higistan, kuid mu keha väriseb nagu oleks sel hoopiski külm. Ma hingan sügavalt ja aeglaselt, et hoida endas peadtõstev paanika kontrolli all, aga ma tean, et kui ma siit kiiresti ei pääse, tuleb see vaatamata minu soovidele.

Ma ei vaevu minema garderoobi, vaid otsustan jaki panna oma kappi. See on küll veidi märg ja tõenäoliselt pole seda mõistlik panna ühte raamatutega, kuid pigem kannatagu raamatud kui mina.

"Ta on tagasi."

"On? Kus? Kas sa nägid teda juba?"

"Ei, aga keegi nägi neid parklas. Nad tulevad kohe sisse."

"Oh...lähme otsime hea koha. Ma tahan teda näha. Vean kihla, et ta näeb ikka välja nagu hakkaks kohe surema."

"Nad on siin. Nad on siin."

"Jää vait! Tahad, et ta sind kuuleks?"

Ma ei saa aru, mis kõigil hakkas, kuid ühtäkki ümberringi kõik sosistavad midagi, vaatavad midagi, liiguvad kuhugi. Tundub nagu oleks kõigil tärganud huvi ühe ja sama asja vastu ning mingil põhjusel meenutavad nad mulle raisakotkaid. Ehk seetõttu, et nad käituvad nagu ühed-- tõukavad üksteist, ütlevad ebameeldivusi, on üleüldse vastikud.

Kuna mulle isiklikult ei paku absoluutselt huvi, mis põhjustel nad sellised on, veel vähem huvitab mind, kellest nad räägivad, panen enda jaki ära ja kaon sealt nii kiiresti kui jalad kannavad. Millegipärast on mul tunne, et toimumas on midagi, millest mul on parem võimalikult kaugele hoida.

■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■■

Esimene tund kujunes vaatamata kõigele päris meeldivaks. Esiteks seetõttu, et enamus aja sellest me vaid istusime ja kuulasime, kuidas kirjanduse õpetaja tutvustas meile teost, mille pidime järgneva kolme nädala jooksul läbi lugema. Samuti pidime me osalema sellekohtses interaktiivses arutelus õpetaja loodavas ühisvestluses ning kirjutama ka omapoolse vähemalt kahe lehekülje pikkuse sisukokkuvõtte. Kui ma kirjutamises just kõige osavam pole, siis lugemine tundus vahelduseks täitsa huvitav ja lõpp-kokkuvõttes olin ma eesoleva kodutöö pärast üpris põnevil. Ja teiseks sain ma ennast terve tunni vabalt tunda, sest minu uut Nemesist,  Alex Millerit, polnud kohale ilmunudki.

Ajaloo klassi kõndides on mu meeleolu rahulik ning ma teen mõttes plaane peale tunde kohe raamatukogust läbi käia, et lugemisega juba täna algust teha. Pealegi, esimesel päeval siin majas oli just seal kohatud vanem proua mulle nii väga meeldinud, et lubasin tema palve peale teda uuesti vaatama minna ja teada anda, kuidas mul läinud on, seda kindlasti teha. Nüüd, nädal aega hiljem, tundub selleks olevat parim aeg. Mine tea, ehk oskab ta mulle veel mõnda head lugemist soovitada, sest olgem ausad, ega ma ei kujuta end väga ette midagi muud tegemas. Ma ei tulnud ju siia linna endale sõpru otsima.

Need olid mul varem. Selgus, et nendeta oleks mu elu hoopis teistsugune olnud--selline, mis ei tekitaks mul pidevalt tahtmist seda lõpetada.

Põmm!

"Oh...palun vabandust," ütleb arglik hääl ja ma hõõrun oma pead, mis selle omanikuga kokkujooksmisest ilmselt nüüd muhu sai.

Ma vaatan teda ja esimene sõna, mis mulle teda nähes pähe tuleb, on ingel.

Tema läikivad blondid juuksed on otstest õrnalt lokkis ja ulatuvad peaaegu tema pihani. Tema nägu on briljandikujuline-- kitsas lõug ja otsaesine, laiad põsed, mis kergelt roosakad; väike nina, suured sinised silmad ning kõige ilusamad heleroosad huuled, mida tüdruk omada saab. Pikk, sale, korrektne kehahoiak. Ta on nii täiuslik, et mul on piinlik teda vaadatagi, seega ma lõpetan selle.

"Kõik on korras, ära muretse," lausun talle kergelt naeratades ja üllatun, kui ta seepeale punastab.

Saanud aru, et ta ilmselt on suundumas samasse ruumi, kuhu mina, arvestades, et panime pead kokku just selle ukselävel, näitan talle, et ta enne mind sisse läheks. Ta vaatab maha ja astub edasi, mina tema kannul.

Mind hämmastab, kui vaikseks äkki kõik jäävad ning taipan siis, et see on tema pärast. Nad vahivad teda nagu oleks ta kummitus, keda keegi näha ei lootnud ja esimest korda huvitab mind, miks?

"Liigu, kurat võtaks!" kostub meie tagant, kohe ukseaugus ja ma tunnen selle hääle omanikus ära alati sarmika Alexi vihased noodid.

Justkui käsk oleks antud mulle, mitte hirmunud poisile tema ees, kiirustan oma kohale, mis minu rõõmuks asub Alexist kaugel ning istun maha.

"Kõik hästi?"

Oleks ma pead vaid millisekund kiiremini keeranud, oleksin ma ilmselt oma kaela ära väänanud, olen kindel. Ja seda kõike vaid selleks, et veenduda ega mu kõrvad valesti kuulnud.

Esimest korda ei domineeri Alexi hääles viha ja vastikus ning seda on mul sama uskumatu kuulata kui näha siga lendamas.

Mis on veelgi uskumatum, on inimene, kellega ta nii õrnalt, lausa armastavalt räägib. Ma tunnen, kuidas mu suu lahti vajub. See on sama tüdruk, keda ma natuke aega tagasi ingliks pidasin ja kellega kohtumisest mul nüüd mälestuseks sarv peas on.

Ma jälgin, kuidas poiss tüdrukule naeratab, tema käest võtab ning ta endaga koos tagumistesse pinkidesse veab. Ta on temaga nii hoolitsev ja tähelepanelik, et kui ma poleks temas peituvat pimedat poolt ise näinud, võiks ma ekslikult arvata, et ta on hea inimene.

Ma turtsatan juba ainuüksi selle mõtte peale. Ma olen enam kui kindel, et selles poisis pole tegelikult ainsatki inimlikku luud, see on ju ilmselge, miks ta selliselt käitub.

Et teda endasse armuma panna.

Et teda petta.

Et teda murda.

Mind haarab paanika, kui mulle koidab, et sellest ilusast, süütust ja heast tüdrukust võib saada selline tüdruk nagu mina.

Ma ohatan.

Ma pean teda hoiatama.

Muusika:

Grey Daze-In Time

Michael Ortega-Angel