Tessa Steel põgeneb oma mineviku eest. Alex Miller ei suuda mõelda tulevikule. Kui kahe noore teed ristuvad, kujuneb sellest saatuse tahtel nende suurim katsumus, milleks kumbki iseenda arvates valmis pole. Või on see ikka nii?
Vihkamisest saab sõpr...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
TESSA
"See seal on nagu hobune," osutab Beth sõrmega taevasse ning ma kallutan pisut pead.
"Pigem meenutab see mulle elevanti," vastan, uurides pilve, millele ta näitab.
"Hmm," kostub seepeale mõtlik ühmatus, kui ta samuti end pisut nihutab. Ta siiski ilmselt ei näe sama, mis mina ja natuke aega hiljem kuulen ma teda ohkides püsti tõusmas. Muigan. See tema pilv on ikka täiega hobune, mis hobune, aga ma ei öelnud seda talle meelega.
Olen ikka veel pisut pahane, kuidas tänane päev kujunes, aga ma annan endast parima, et nautida aega, mis meil on. Ja tüdruku õrritamine täidab siiani seda aega päris hästi.
"Sushit?" küsib mu kaaslane, liigutades külmakasti kaant ja tõstes sealt välja karbi pakutuga. Suutsin teda ennist veenda osa toidust tagasi panema, sest mõned neist oleks ilmselt väljas praeguseks hapuks läinud, arvestades kaua me siin juba olnud oleme. Kaasaarvatud seesama sushi, mida ta mulle nii lahkelt pakub. Päike on siiski veel kõrgel ja piisavalt soe ning ma tunnen, kuidas D-vitamiin minusse imendub selle all lihtsalt lamades. Imeline.
"Tessa."
Vaatan oma nime kuuldes üle pea.
"Huh?"
"Sushit?" pakub tüdruk uuesti.
Nüüd on varasemalt päevavalguse kätte toodud karp juba lahti ning ta hoiab käes söögipulki kahele. Lükkan end istuma ja keeran ringi, võttes ühe komplekti endale. Eemaldan ümbrispaberi, panen eemale tekitatud kotti, kuhu kogu oma prügi paneme, et see hiljem ära visata. Murran pulgad lahti ning sätin sõrmede vahele. Võtan ühe tüki, kastan kastmesse, siis kergelt wasabi sisse ning heidan suhu. Sulgen silmad, sest algab tõeline maitsete pidu minu suus. Limpsan keelega üle huulte, endamisi mõmisedes ning haaran järgmise järele. Mul on tegelikult kõht täis, kuid sushi jaoks leidub alati ruumi, mis on tõeliselt imelik.
Beth naudib oma osa samuti, olles äärmiselt vali selle välja näitamisega. Kui mul poleks suu täis, ma naeraks, sest ta meenutab mulle poegivat looma kõikide nende häältega, mida teeb.
Olen oma neljandat sööma hakkamas, kui tunnen, et mind jälgitakse. See tunne on nii intensiivne ja tõeline, et mu juuksed kuklal tõusevad pisut. Kõhe värin jookseb üle mu keha, kuuldes nüüd juba ka lõõtsumist, mis on eriti kummaline, kui mitte suisa perverssne. Kulmu kortsutades, liigutan tasakesti oma pea suunda paremale ning toit mu sõrmede vahelt kukub ühes pulkadega tekile. Kiljatan pigem ootamatust ehmatusest, mitte hirmust ja kargan jalgele. Nagu taevast kukkunud, seisab minu vastas suur ja süsimust koer, kes vahib mind oma pruunide silmadega, keel suust väljas.
