Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XXII Peatükk

Hoidke kinni! See karussell alles hakkab pöörlema.

TESSA

Kaks tundi hiljem olen ma juba tõsiselt hakanud uskuma, et Alexil oli õigus ja ma poleks tohtinud täna kooli tulla. Isegi kui mulle on tohutult vastukarva selle poisiga ükskõik milles nõustuda, ei saa ma ka parima tahtmise juures eirata valu oma peas, mis on ületamas igasuguseid taluvuspiire, millega mu keha toime on võimeline tulema.

Ma sõna otseses mõttes toon kuuldavale valju oige, kui tundi kutsuv kell üle pika koridori nagu kile udupasun kõlab ja ma üritan end läbivast ebamugavusest, valust ning survest kõrvade vahel mitte oksele hakata. Mu sõrmed kaarduvad tuge otsides ümber jaheda metallukse ja keha vajub rohkem kappi, mille ees seisan. Mu jalad värisevad, nahk higistab riiete all ning ma hingan sügavalt õhku, mis on umbne ja lõhnab raamatute järele.

"Tessa, lähme."

Ma surun silmad kinni ja neelatan raskelt, mu kõris on häiriv klomp, mis hoiab mind liigutamast.

"Tessa."

Ma ei vasta. Ma ei suuda rääkida. Ma ei taha praegu isegi midagi ega kedagi kuulata. Jumal, ma hakkan tõepoolest oksele.

Väike käsi maandub mu õlal ja ma ei kohku sellest enam, sest kogu mu energia kulub mujale. Pealegi ma tean, kes mind puudutab ja siiani on ta ohutu olnud.

"Hei, mis lahti on?" küsib Beth murelikult ja ma tunnen teda endale väga lähedal. "Su peavalu?"

Ma ütlesin talle eelmine vahetund, kui ta tajus, et ma pole ikka veel päris mina ise. Ta pakkus, ehk olen ma üldse haige, sest mu enesetunne oli kehv juba eile. Kinnitasin talle, et tegu on lihtsalt järjekordse peavaluga, mitte millegi muuga.

Noogutan, aga pole kindel, kas üldse oma pead liigutasingi, ma ei tunne midagi muud peale valu ja vastikuse. Kõik on tume, kauge ja laialivalguv, kõik hääled ja inimesed. Ma ise. Soovin, et oleksin kodus, kus saaksin rohtu võtta ja selle lihtsalt läbi magada. Ma olen nii loll.

Suutmata enam seista, keeran ma end ümber ja libisen seljaga kappi mööda põrandale. Ma ei lähe tundi, see on nüüd küll üks asi, milles kindel olen.

"Tessa."

"Beth...palun...ära...räägi...," ütlen aeglaselt, neelatades iga sõna järel. Rääkimine on piin, aga sama on ka tema hääl, ükskõik, kui pehme ja vaikne see on. Vajan rahu ja vaikust. Ja sõitu koju ilmselgelt. Kui väga mulle ka ei meeldi emale helistada, tean, et pean seda ühel hetkel ikkagi tegema, sest ma ei saa siia põrandale igaveseks jääda. Mõte iseenesest on muidugi ahvatlev. Praegu lepiks ma millega tahes, kui see tähendaks mitte liigutamist.

"Mis toimub? Miks te klassi ei lähe?"

Parandus. Temaga ma ei lepiks isegi nüüd.

"Mis tal viga on?" küsib hääl, mis ärritab mind silmapilgselt ja oleks ma võimeline püsti tõusma, kõnniks ma minema samamoodi nagu hommikul. Aga ma pole ja ma ei kõnni.

"Ta pea valutab, ma arvan, et see on väga suur," selgitab Beth ja ma krigistan hambaid, kujutades ette, kuidas poisi suu seda kuuldes muigele kisub, sest ta ju ütles mulle.

Ma isegi olen valmis kuulma, kuidas ta parastama kukub, oma õe ühes tõmbab ja mind rahule jätab, sest seda ma ju tahtsin. Suur aga on mu kohkumus, kui kaks suurt kätt mind äkitselt õhku tõstavad ja peaaegu inimlik hääl tasa küsib: "Kas sa oled midagi võtnud?"