Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XIII Peatükk

TESSA

Uue nädala alguses jään ma jätkuvalt koolist koju ning see parandab pisut mu nukrat enesetunnet. Vaid mõte sinna tagasi minekust tõmbab mul seest õõnsaks, tekitab vastikust ja piinlikkust, mida üritan alla suruda. Ma ei tea, mis moodi ma end kõikide nende inimeste ees tugevana näitan, kui osa neist juba nägid mu tegelikku nõrkust. Vean kihla, et nüüdseks on sellest vahejuhtumist Alexiga saanud selline kuulujutt, mis pakub kõneainet veel pikaks ajaks.

Mis mind aga eriti ärevaks ja murelikuks teeb, on teadmine, et Alex teab, et see asi ei lõppenud seal koridoris. Ma kavatsesin end tappa, tõesti, see tundus olema ainuõige lahendus kõikidele mu probleemidele siis, kuid kui ma saaksin aega tagasi pöörata, käituksin ma hoopis teisiti. Nii ei peaks ma praegu iga päev mõtlema, kuidas see poiss järgmises vihahoos sellest kogu koolile räägib. Ma tean, ta on selleks võimeline, ta on kontrollimatu ja julm. Ta võis mind küll seal sillal takistada, aga meie tuline sõnavahetus minu kodutrepil näitas selgelt, et ta polnud minu suhtes oma meelt muutnud. Ta ikka ei sallinud mind ja isegi mina ise vihkasin teda vaatamata kõigele veelgi rohkem.

Ohkan. Mul on maksimaalselt paar päeva aega, et oma müürid taas üles ehitada ja mask parandada. Kui ma kooli naasen, ei tohi minus olla ühtegi mõra ega pragu, kust Alex Miller või kestahes teine mulle naha alla saaks pugeda. Ma ei tohi endale enam ühtegi viga ega nõrkust lubada, sest see tähendaks mulle hävingut. Ma pean olema tugev, ma pean olema terasest.

Ajan end oma asemelt jalgele, tõmban ühes ja keeran ümber sooja pleedi voodijalutsist. Suundun alumisele korrusele, et seal endale suur tass kohvi ligi võtta ning diivanil telekat vaadates edasi vegeteerida. Ei saa eitada, et need seinad siin ajavad mind juba hulluks, aga miski ei ahvatle mind ka välja minema.

Jõuan kööki ja teen valmis kohvi. Söömine ei tule mul mõttessegi, kardan, et kui prooviksin midagi alla neelata, tuleks see kohe tagasi üles. Nii on selle nädala jooksul juhtunud mitmel korral ja mu keha on kurnatud oksendamisest sama palju kui see on kurnatud liiga vähesest söömisest. Aga ma olen palju joonud, mis google sõnul tähendab, et suudaksin nii elus püsida vähemalt nelikümmend viis kuni kuuskümmend viis päeva. Ma tõepoolest tegin selle kohta uuringut. Mul on ju selleks aega olnud.

Kohv valmis, lähen elutuppa. Panen tassi lauale ja lülitan tööle teleka. Istun diivanile ja tõmban jalad rätsepistmesse. Viskan puldi enda kõrvale ja võtan kuuma kohvitassi mõlemasse kätte, puhun sellele ja lonksan. Aeglaselt nautides, kuidas vedelik minu sisse voolab ja mind kui võluväel ärkvele turgutab.

Olen üleval juba alates sellest, kui kõik teised majast lahkusid ja isegi hommikune külm dušš on võetud, aga ikkagi on just kohvi see, mis lõpuks mu meeled teravaks teeb. Naljakas.

Järgnevad paar tundi umbes veedan ma diivanil, vaadates mingisugust märulit, milles toimuv pole sugugi mitte rohkem elevust tekitavam kui ilmast rääkimine. Lõputiitreid vaadates ei saagi ma aru, mille kuradi pärast ma kanalit ei olnud vahetanud. See oli ju täielik jama. Kui ka pärismaailmas asjad nii toimiks nagu filmides, oleks see küll üks paganama õiglane koht elamiseks. Aga see pole. See on tegelikult ebaõiglane ja täis inimesi, kes ei saa isegi karistada oma tegude eest.

Ärritatuna ajan end püsti ja kõnnin kööki. Pesen kraani all tassi, kuivatan selle ja panen tagasi kappi. Toetan käed tööpinnale, hingan sügavalt ja trummeldan närviliselt sõrmi. Vaatan kella, see on alles veerand üks läbi. Vanemate kojutulekuni on jäänud veel mitu tundi, tähendab, oleks paras aeg üle vaadata oma koolitööd nagu ema minult hommikul palus. Ma suutsin vaevu kohal käies järjel püsida, nüüd nädal aega eemal olles, olen ma nii kaugel maas, et ei tea enam, kust pihtagi hakata.