Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

LXVII Peatükk

A/N

Jummel, jummel! See osa nüüd võttis küll päris mitu bite'i mu Drive'i mälust haha...alles öösel kell kaks oli mul valmis hoopis teistsugune osa ja nüüd lõpetasin siis sellega. Ma tõsiselt loodan, et muutused, mida tegin, olid seda väärt XD

Andke teada! Eks?

TESSA

Niipea kui uks Alexi selja taga sulgub, löön ma silmad pärani ja vahin ümbrust. 

Puhas.

Vaikne.

Õhk täis lõhna, mis on maskuliinne ja võimukas.

Vaatamata sellele, et mulle meeldib siin, heidan teki, mille noormees vaid hetk tagasi mulle hoolikalt ümber mähkis, kõrvale ja ronin voodist välja. Tagasi vaatamata, torman tema toast minema nagu viimane argpüks.

Mida ma tegin? Mida põrgut ma tegin?!

Korrutan endale trepist alla minnes, suutmata uskuda, et jagasin voodit poisiga, kellest pidin enda hingerahuks eemale hoidma. Keda pidin põlgama, kartma, kasvõi vihkama. Mida iganes, aga mitte jagama temaga voodit ja tegema temaga kõiki neid rumalusi, mida viimasel ajal kippusin tegema.

Tahan end lüüa.

Jumal! 

Mis mul viga on? 

Pärast kõike, mida läbi olen elanud…pärast kõiki neid pisaraid, mida olen valanud. 

Pärast kõiki alandusi, mõnitusi, vihapurskeid. Kannatusi. Valu. Läksin ma ikkagi tema juurde. Vabatahtlikult. Rumalalt. 

Otsisin just temalt lohutust, leevendust oma sisemisele piinale ja hirmudele, mis ei lasknud mul olla.

Ma läksin ta juurde nagu ta oleks ainus inimene maakeral, kellel on võime mind aidata. 

Ma olin meeleheitel. Ma kaotasin valvsuse ja tegutsesin puhtalt instinktist, mida võimendas valu ja hirm, mida tundsin.
Ma ilmselgelt ei mõelnud selgelt.

Ma ei tohi selline olla.

Ma ei tohi nii mõtlematult käituda.

Ma ei saa unustada minevikku ja põhjuseid iseenda muutuste ja südamevalu taga.

Ma ei tohi unustada või ma kaon jälle.

Ei enam. Ei enam.

See hullus peab lõppema ja mina pean selle lõpetama.

Ma ei tohi temast sõltuvaks saada või ennast tema hoolde usaldada.

Ta võib mind lõhkuda teist korda. 

Ma tean, et ta on selleks võimeline.

Löön masendunult sõrmedega läbi juuste, sikutan pükse, mis trepist alla tulles ohtlikult üle mu kandade vajunud.

Kuidas ma talle silma vaatan, kui teda näen?

Ohkan.

Siis ära vaata! Mu sisemine mina nähvab mulle kibedalt.

Juba praegu ma tean, et sellel ettepanekul pole mingit kaalu. Kui ma teda ei vaata, käseb ta mul seda teha.

Ja kui ta käseb, ma vaatan, sest ta alati saab, mida tahab. Isegi minuga, kes ma tahan talle nii väga vastu hakata.

Just nii võimukas ta on ja just nii lootusetu on minu olukord. 

"Ära mine…"

Miks? Miks pagana päralt ma pidin talle seda ütlema?