Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XV Peatükk

TESSA

Peale tundide lõppu suundumegi Bethiga raamatukokku, ka sel korral Alex meiega ei ühine. Kuuldavasti pidavat tal muud tegemist olema, kuid kellegi kohta, kes on alati oma õe kõrval olnud, on ta täna ebaharilikult eemalolev. Kas see on tõsti juhuslik või teeb ta seda meelega, ma tõesti ei tea, aga ausaltöeldes see ka ei huvita mind. Olen vaid nii kuradima õnnelik, et ta meiega kaasa ei tolkne.

Olles äsja igaüks oma teed läinud-- mina Bethiga raamatukogu poole ja Alex koos sõbraga, kes tutvustas end mulle Riverina, vastupidises suunas--kuulen enda kõrvalt kurba ohatust.

"Mis viga?"

Beth raputab pead ja kortsutab siis kulmu. Ta mõtleb pingsalt ning tema ilusas näos on tõendid häiritusest, kuid kuna ta ei vasta, võtan seda kui märki, et misiganes see ka on, mis teda vaevab, ei taha ta sellest praegu rääkida ja ma lasen tal olla.

Ma tean väga hästi, mis tunne see on, kui sa alles ise üritad milleski selgusele jõuda, kui keegi juba sinult tegusid ja vastuseid ootab. Mõnikord vajavad inimesed lihtsalt aega ja on oluline seda neile ka anda.

"On sul kunagi oma poissi olnud?" küsib mu vaikiv kaaslane äkitselt ja tema küsimus paneb mind võpatama.

Ma proovin teeselda nagu poleks ma teda kuulnud, sest ma tõesti eelistan seda teemat mitte puudutada. Hammustan huulde ja surun käed külgedel rusikatesse, lootuses kuuldut nii kiiresti kui võimalik unustada.

Ma ei taha neid mõtteid oma pähe. Mitte siin. Mitte praegu.

"Ma olen kindel, et vastus on jaatav," laseb Beth edasi, märkamatagi minu sisemist tagasiminekut ja võitlust sealsete deemonitega.

Nad tulevad. Ma tunnen neid saabumas.

Kaduge minema!

"Kas poisid ongi alati sellised?" Mu käed hakkavad värisema.

Miks ta arvab, et mina sellest midagi tean? Lihtsalt oletab?

Mul on vaja, et ta lõpetaks.

"Räägivad üht, aga tegutsevad teisiti?" Jätkab ta.

Just täpselt sellised nad ongi. Isegi hullemad.

Lõikab mu aju vihaselt vahele, isegi kui ma olen üritanud seda ära hoida.

Neid ei saa mitte kunagi ega mitte milleski uskuda.

Peidus olnud viha mu sees mullitab tagasi pinnale ja see teeb nii kuradima palju haiget, taas mäletada, mida mulle tehti.

Ma kuulen oma peas nende naeru, mõnitusi ja alandusi.

Nende puudutusi.

Palun ei.

"Tessa."

Jätke mind rahule!

"Tessa, miks sa peatusid?"

Jää vait! Jää vait!

"Tessa?"

"See meeldib sulle kindlasti, Tessa."

Lõpetage!

"Alex! River!"

Liiga palju hääli.

Appi!

"Hoidke teda. Ma näitan talle, millest ta ilma on jäänud."

Ei!

Laske mind lahti! Laske mul minna!

Palun...