Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XXX Peatükk

Alex on tagasi! Hehe...
Ma üldse ei mõista, mis värk sellega on, aga tema vaatenurgast kirjutamine tuleb mul nii kiirelt ja kuidagi palju loomulikumalt, kui Tessa omast, lihtsalt...nii veider. Nii veider.

Kelle vaatenurgast kirjutamine/lugemine teile kõige rohkem sobib? Oskate kirjeldada, miks see teie arvates nii on?

Oleks tõesti huvitav teada.

ALEX

"Too ära, poiss!" viskan Baxterile oksa, mille maast leidsin ning koer pürstib sellele järele niipea, kui see minu käest lendu läheb.

Ma otsin mingisugustki väljundit endas tõusnud tunnetele. Viskamine laseb osal segasest aurust mu sees minema minna, aga sellest ei piisa. Ma olen ikka vihane, rahutu, ärritunud.

Ma tahan karjuda, midagi lüüa, lõhkuda. Kurat! Ma põlen.

Litapoeg!

"Vana koer," sisisen enda ette. Kelleks see plika ennast peab, et mind nii kutsuda? Kõigi ees. Mu õe ees. Kuradi naljanumber! Aga ma ei naera nagu mu lollakad semud, eiii...kaugel sellest. Ma olen marus.

Ta lubab endale liiga palju.

Baxter naaseb oksaga hammaste vahel. Võtan ja viskan selle uuesti minema. Nii palju tumedaid mõtteid keerleb mu peas. Soovin, et saaksin need endast välja rebida ja samamoodi minema heita. Ma vihkan, kui need mu sees on. Enamusest neist ei saa ma isegi aru, mis need täpselt on või kust need tulevad, aga need on olemas olnud juba aastaid. Varem olen ma suutnud neid enam-vähem kontrollida, kuid viimasel ajal on mul olnud tunne, et ma ei kontrolli enam sittagi. Põhjuseks on tema. Kui üldse keegi, siis just see tüdruk toob minus välja koletise, keda ma isegi mõnikord kardan. Ma ei talu seda...ei talu teda. Fakk, et Beth just tema välja pidi valima! Kõikidest inimestest...

Seisan puu alla, toetan selja selle vastu ja löön käega läbi juuste, tõmmates neid. Valu aitab, eks?

Sittagi! Türa!

Võta ennast kokku, sitapea!

"Hei!" mu pea lendab vasakule. Kuradi suurepärane! Tema mul veel siit puudus.

Vahin tüdrukut vaid sekundi. Ta pole midagi erilist, et peaksin teda lõpmatult imetlema. Tal on suured tissid ja prink perse, jah, aga see on ka kõik. Seest on ta tühi, ilmetu ja igav. Ma tean, sest veedan temaga piisavalt aega.

"Nad on kamp jobusid," ütleb ta mulle kätt õlale pannes ja seda hõõrudes. Ma ei salli, kui inimesed seda teevad. Tõmban temast eemale, kartmata talle seda näidata. Ta peaks juba sellest aru saanud olema, siiski ei jäta ta kunagi võimalust kasutamata.

Mulle meenub, kuidas tema Beni eest põikles. Ma ei tea, kas keegi teine märkas, kuid mina märkasin. See oli paganama veider. Ja see, kuidas ta tegi näo nagu oleks ta hoopis oma soengut sättinud? Hale. Peab ütlema, et see tuli tal küll loomulikult. Ta on hea näitleja. Teeskleja.

"Kas sa tahad siit minema minna?" segab tüütu tüdruk minu mõtteid ning ma pigistan oma ninajuurt, et talle mitte nähvata. Aga, kurat, ta ajab mind närvi!

"Ei," vastan emotsioonitult, lootes, et ta saab aru vihjest, et ma pole huvitatud. Viskan Baxterile taaskord oksa ning koer tuiskab rõõmsalt minema. Mõnikord, ka praegu, ma soovin, et saaksin olla nii vaba nagu tema. Raputan pead. Hiilgav! Ma kadestan oma koera.