Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XX Peatükk

_sparkle_girl

Sädemetüdruk, see on sulle, sest, noh, ma ARMASTAN SIND!

Jah, ikka veel 😂😂😂

VOTE/COMMENT/SHARE

-Kats

《《《《《《《《《》》》》》》》》》》

Love is the only force capable of transforming an enemy into friend.

Martin Luther King, Jr.

《《《《《《《《《》》》》》》》》》》

ALEX

Ma ei tea, mis mul hakkab.

Ma ei tea, mis nõidus või hullus mind sarnaselt varasematele päevadele haarab, aga niipea, kui ma seda tüdrukut jälle enda all tunnen ning tema suurtesse pruunidesse silmadesse vaatan, ma tean, et tahan teda suudelda.

"Mine põrgu, kuhu sa kuulud, Alex!" ütleb ta tigedalt, viha tema sõnadest kuumade lainetena eendumas. Tema põsed õhetavad ning tema nahk tundub nii lähedalt vaadates pehme ja täiuslik. Ma surun käed rusikasse ja vajutan lõuad tugevamalt kokku, sest minus tärganud tungid tahavad teda viisil, mis on mulle liigagi tuttavad. Aga sel korral on neile lisandunud mingi seletamatu soov olla isetu, ettevaatlik ja õrn, mis on täiesti arusaamatu, arvestades, kui vaenulik ja vägivaldne ta minuga on. Siiski valitseb minu üle see kontrollimatu nõrkus, mis mind ikka rohkem ja rohkem tema poole suunab. Ma neelatan ning vaatan teda.

Ta on mulle nii lähedal, et kui ta hingab, tunnen tema pehmet hingeõhku oma särgikaelusest sisse hiilimas. See liugleb üle mu naha nagu magus õrritus ning paneb nii mõnegi lihase mu kehas meeldivusest ja ärevusest tõmblema.

Tõmban hinge. Kuradile.

"Peale seda ilmselt lähengi." Nõustun temaga, sest olen veendunud, olen tegemas ilmselt ühte suurimat viga oma elus ja surun huuled justkui kiuste tema omadele. Kuulen teda kohkunult sisse hingamas.

Lihtne, magus ja värskendav--need on sõnad, mis mulle kohe pähe tulevad, kirjeldamaks suudlust, mille varastasin ja huuli, mida ründan. Olen üllatunud. Ma ootasin halba, aga see on tegelikult päris hea. Tõsi, natuke kohmakas ja kummaline, sest tema suu ei tee minuga üldse koostööd, kuid arvestades, kui ootamatult ma talle lähenesin, vajab ta aega, et kohaneda. Nii ma endale vähemalt kinnitan. Iga sekund, mil meie suud kokku puutuvad, püsib tema aga mingites piirides, mida ta ületamast keeldub, samas kui minus kasvab nälg aina enama järele. Mind haarab täielik hullus, lausa meeleheitlik vajadus teda rohkem tunda, see on ebaloogiline ja põnev. Kõik minus äkitselt justkui põleb, elab, hingab jälle ning ma lükkan oma sõrmed tema juustesse, tema kaela taha ja tõmban teda enda suule lähemale, nõudes keeleotsaga sissepääsu tema pehmete huulte vahele, mis jonnakalt kinni püsivad. Ma tahan temalt kõike, mida tal pakkuda on. Isegi kui see on vale, sest, kurat, see tundub nii õige.

Tema õbluke keha väriseb mu puudutuse all ja ma loodan, et ta tunneb sama, mida mina. Mingil põhjusel tahan ma, et ma poleks ainus, kes seda suudlust naudib. Ehk tunneksin ma end siis vähem süüdi, et end talle nõnda peale surusin.

Ma tunnistan, et tahtsin temas pettuda. Suudluse alguses ma tahtsin, et ta oleks järjekordne tühi kest,  mõttetu vallutus ja täielik ajaraisk, mille juurde ma enam peale proovimist tagasi ei pöördu. Misiganes tunne see ka oli, mis mind teda puudutades valdas, ma lootsin, ei lausa vajasin, et see oleks mööduv.