Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XLVIII Peatükk

TESSA

"Tead, kui sa oma sõnu seal tõsiselt mõtlesid, siis pead sa lõpetama selle pideva jooksmise minu eest," madal hääl ütleb ning suur keha potsatab raskelt mu kõrvale diivanile, kuhu end asetanud olen.

Pressin hambad kokku, hingan läbi nina sisse. Keskendun ilusa aia rohelusele ja taeva selgele sinisele, millele mul hetkel väga hea vaade.

"Kui sina ei taha, et mina sind praegu löön, pead sa vait püsima," tulistan tagasi. Olen ta peale tige ja ma usun, mul on selleks igasugune õigus.

Ta ei tunne mind, aga siiski arvab ta minust kehvasti, peab mind nõrgaks. Võib-olla ma olengi nõrk, olen kohe kindlasti ainult vari inimesest, kes varem olin, aga ma pole südametu ega jätaks oma sõpra üksi, kui ta mind kõige rohkem enda kõrvale vajab. Mind ajab marru, et see poiss mulle seda isegi soovitada julges. Kes ta enda arvates õige on?

Tema lähedus mängib trikke mu pahameelega ning koondab minu tähelepanu temast tulevale soojusele. Tahtmata lasta sel end segada, nihkun temast eemale ja liigun diivani teise otsa, nii kaugele poisist kui võimalik. Minu järsk liigutamine paneb ta kummaliselt mõmisema. Vaatan teda ja näen, et tema huuled on ülespoole kaardus.

"Mis sulle nalja pakub?" küsin pahuralt.

"Sina," tunnistab ta hetkegi mõtlemata. "Ma arvan, et pole mitte kunagi kedagi sinusugust kohanud."

Oli see nüüd kompliment või solvang? Peaksin ma olema meelitatud või haavunud? Pööritan silmi. Ma ei saa temast vist iialgi aru.

"See polnud halvaga mõeldud, et sa teaks," nõjatub ta mulle lähemale ja soojus, mille eest põgenesin, katab mind taas. Kas ta teeb seda meelega? Põrnitsen teda, mõeldes, et kindlasti teeb, sest selline ta ongi--heitlik, arusaamatu ja osav mängur.

Võib-olla olen ma tema suhtes sama eelarvamuslik kui tema minuga, aga olgem ausad, ta ei tee ka eriti midagi, et ma saaksin oma arvamust temast paremaks muuta, seega ma küll ei tunne end kehvasti.

"Miks sa siia tulid?" küsin mitte väga sõbralikul toonil.

Ma tahtsin üksi olla ja pisut mõelda. Mul on nüüd palju asju, mille üle pead murda ja temast pole seejuures mitte mingit abi.

Tema ilme on jälle tõsine. Mind paneb jätkuvalt imestama, kuidas ta tujud vahelduvad. Ma tõsiselt ei jõua nendega sammu pidada.

Alex laseb peal taha kukkuda ja hõõrub oma nägu, mida ma samaaegselt nii imetlen kui silmaotsagagi ei salli. Ta ohkab. "Ma tulin vabandama."

Ma üritan mitte reageerida, aga tema sõnad üllatavad mind tõsiselt. Ma tunnen teda piisavalt kaua, teadmaks et ta pole keegi, kes neid tihti kasutaks. Aga kui kasutab, on nende tähendus seda olulisem. Viimasel ajal on temas justkui mingi kummaline muutus toimunud, sest ma kuulen teda vabandamas juba isegi rohkem kui vandumas. Ikkagi aga arvan ma, et ta on paras mölakas.

Ta keerab end näoga minu poole ja vaatab mind nende roheliste laseritega, mis on sama segadusseajavad kui nende omanik.

"Ma arvatavasti oleksin saanud kogu seda olukorda pisut paremini lahendada või mis?"

Kas ta küsib seda minult?

Ta laseb korraks laugudel kinni vajuda ja kui ta need uuesti avab, pilgutab laisalt.