Tessa Steel põgeneb oma mineviku eest. Alex Miller ei suuda mõelda tulevikule. Kui kahe noore teed ristuvad, kujuneb sellest saatuse tahtel nende suurim katsumus, milleks kumbki iseenda arvates valmis pole. Või on see ikka nii?
Vihkamisest saab sõpr...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
TESSA
Veidi aega hiljem leiab mind õuest üles ka Beth ning vabandab, et mind üksi jättis ja nõnda minema tormas. Kinnitan talle, et sellest pole midagi ning ma saan aru, miks see vajalik oli. Ta noogutab, silmis sügav tänu ning me kumbki ei räägi toimunust enam sõnagi. Ma isegi ei taha teada, arvestades, kuidas tema vend mind ähvardas nagu oleks ma mingi spioon, kes tuli nende koju, et nende saladusi varastada. Mul ei ole võõraid saladusi vaja, mul on neid endalgi piisavalt ja rohkemgi veel. Tema saladused aga panevad mind paratamatult mõtlema, et ehk meie elud polegi nii väga erinevad ja ka temal on asju, mida ta ei taha, et teised teaksid. Võib-olla peaks ma talle isegi kaasa tundma, sest saladuste raskus on mulle tuttav, aga ma ei saa ennast sundida tundma midagi, mida minus pole.
Tagasi Bethi toas, nõustume mõlemad, et kell on juba päris hiline ning mul on aeg keegi endale järgi kutsuda. See keegi on muidugi mu kasuisa ning kui ma talle helistan, lubab ta kohe tulema hakata. See jätab meile tüdrukuga veel vähemalt veerand tundi, et tänane õhtu kokku võtta. Teeme seda positiivsete nootidega ja see on täiesti okei minu arvates. Negatiivne on niikuinii kogu aeg olemas, hiilib tagaplaanil nagu näljane loom, ootab oma võimalust ette hüpata ja verd valada.
Veendume üheskoos, et kõik minuga ühes olnud asjad jõuavad tagasi seljakotti, millega saabusin ning küsin ka luba enne teele asumist tualetis käia. Joodud vedelik ähvardab sõna otseses mõttes iga hetk mu põie lõhkeda ja ma ei usu, et see meeldiks Stevenile, kui see juhtuks tema autos, mida tean, et ta hoiab lausa piinlikult puhtana.
Vähemalt pool liitrit kergemana, saadab Beth mind oma kodust välja ning Stevenit oodates lepime kokku, et helistame homme ning vaatame, kas või mida me oma lühikese nädalavahetusega ette võtame. Mees saabub pisut peale tehtud plaane ning tüdrukut hüvastijätuks kallistanud, istun autosse ning me sõidame koju.
Tagasiteel annan Stevenile üksikasjaliku ülevaate meie tegemistest ning mees kuulab mind huviga. Väike naeratus mängleb tema suunurgas, kui ma mõne koha peal elevusest liiga kiiresti rääkima kukun, kõlades nagu mu vaevu mähkmetest pääsenud õde. Isegi kui ta ehk ei saa kõigest päris täpselt aru, mida ma vadistan, ei ütle ta midagi ning see ei peata ka mind, sest kokkuvõttes mul tõesti oli täna lõbus ja ma tahan seda jagada. Ma ikka veel pole vait jäänud, kui auto maja ette jõuab. Koduuksest sisse astudes võiks arvata, et Steven on minu häälest juba täielikult tüdinud. Kui ta kööki keerab ja minu katkematu jutu saatel kaks klaasi mahla valab ning seejärel ühe mulle ulatab, saan ma enam-vähem tehtud vihjest aru. Mitte, et ma muidugi hooliks.
Kulistan külma joogi alla ning saadan mehele laia naeratuse. "Aitäh. Ma vajasin seda."
Ta turtsub. "Ma aimasin seda."
"Ma arvasingi, et kuulsin hääli." Ema astub samuti kööki ja me vaatame teda.
"Tere, kullake." Ta kõnnib minu juurde, sasib kergelt mu juukseid, mille üle ma sugugi rõõmus pole ning liigub siis edasi oma mehe juurde, libistades käe ümber tolle torso. Steven tõmbab naise enda külje vastu, suudleb teda kiirelt huultele.
