Tessa Steel põgeneb oma mineviku eest. Alex Miller ei suuda mõelda tulevikule. Kui kahe noore teed ristuvad, kujuneb sellest saatuse tahtel nende suurim katsumus, milleks kumbki iseenda arvates valmis pole. Või on see ikka nii?
Vihkamisest saab sõpr...
Oops! This image does not follow our content guidelines. To continue publishing, please remove it or upload a different image.
TESSA
Esmaspäeval nad lähevad.
Ja mina saan endale Alexi auto tema äraoleku ajaks kasutada. Ta otsustas seda just mõni hetk tagasi ja ma olen kergelt öeldes šokis.
"Panin täna hommikul paagi täis," ütleb ta mulle võtmeid ulatades, kui teised on juba lennujaama sisenenud.
Kõheldes võtan need vastu.
"Sõida ettevaatlikult eks?"
Miks ta selle minu hoolde usaldab?
Ta võiks selle lihtsalt siia jätta ja mina võiksin taksoga tagasi sõita nii nagu kavatsesin, enne kui ta ütles, et võin tema auto võtta. Vastutasuks aga pean neile pühapäeval siia järele tulema.
Kas sellepärast ta seda teebki?
Noogutan. "Luban, et saad selle ühes tükis tagasi."
Ta tõstab suunurki ja võtab siis mu randmest. Tõmbab endale lähemale, vaatab mind.
"Peaasi, et sinu ühes tükis tagasi saan. Auto on seejuures vaid boonuseks."
Mu pulss kiireneb, kuuldes teda nii rääkimas ja üllatuseks endale, ma ei lükka teda seepeale eemale. Kuidagiviisi teadmine, et ta läheb kohe niikuinii, takistab mind. Seistes temaga siin lennujaama ees, põlved koos ja pilgud teineteisel, jõuab mulle kohale mõistmine, et ma vist isegi hakkan teda igatsema.
Kuus päeva.
"Sa siis ära seal mägedes jetiks muutu," üritan naeratada, et varjata endasse tekkima hakkavat kurbust.
Ta muheleb ja põimib oma käed mulle ümber.
Vastu tema kõva rinda, sulgen silmad. Kuulan tema ühtlaseid ja tugevaid südamelööke, hingan sisse tema lõhna. Sellest peab piisama terveks nädalaks.
"Kõik hästi?" sosistab ta mulle kõrva.
"Mhmh," pomisen ja lasen viimast korda ninaga tõmmates temast lahti. "Parem mine nüüd."
Ta hoiab mind hetke kauem, kuid astub siis samuti tagasi. Ta haarab maast suure musta koti, mille sangadest hoides endale selga viskab.
Vaatan jaama sissekäigu poole. Lehvitan viimast korda teistele, kes meid läbi klaaside vahivad. Enamus neist lehvitavad tagasi, aga üks kahest tüdrukust, keda ma eile esimest korda nägin, sõna otseses mõttes põrnitseb mind sellisel kõhedal viisil, et mul tõuseb kananahk ihule. Tema nimi on Amelia või Amelie, ma isegi ei mäleta täpselt, ja ta on Adami õde.
Teine tüdruk, Olivia on Beni "selle kuu maitse" nagu Beth mulle itsitades kommenteeris.
Ka nemad lähevad kaasa.
Olles nende mõlemaga alles esimest korda kohtunud, ei tea ma neist praktiliselt mitte midagi muud peale selle, et vähemalt omavahel paistavad nad klappivat. Ehk isegi paremini kui ülejäänutega. Võib-olla nad teadsid teineteist juba varem, kuid see on vaid oletus.
