Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

LXXVI Peatükk

ALEX

Palun vabandust.

Põrnitsen neid sõnu oma telefoni ekraanil juba viimased veerand tundi ja iga paari minuti tagant muutub minu meeleolu.

Ta palub vabandust, aga kas talle ka päriselt jõudis kohale, mille pärast seda teeb?

Tahan loota, kuid iga kord, kui arvan end temast aru saavat, tõestab ta mulle, et ma ei saa aru mitte millestki.

Võrdlen seda löögiga munadesse.

Ükskõik kui kõva mees sa enda arvates ka pole, kui keegi sulle ikka jalge vahele virutab, kukud sa põlvili.

Olen vihane, sest viimast lööki ma polnud ära teeninud. Fakk, ma isegi ei näinud seda tulemas. Kui oleks, oleksin ma käed ette pannud, blokeerinud.

Pigistan telefoni, teise käega nühin nägu.

Kurat võtaks, Tess! Miks sa kõik nii raskeks teed?

Haaran laualt klaasi, kummutan sellele pruunile sisule põhja peale. Lükkan end jalgele ja peidan mobiili tagataskusse.

"Tule poiss, lähme teeme ühe ringi," kutsun põrandal lesivat koera, kes koheselt püsti kargab, valmis minema ükskõik kuhu teda viin.

Möödudes Bethi toast, seisatan korraks ja näidates Baxterile, et too vaikselt püsiks, avan ukse. Tuba on valge, aga mu õde on voodis siruli, magab sügavalt. Lähen ja võtan tema käte vahelt lahtise raamatu, loen sealt paar rida.

Imal nagu alati, pööritan silmi, löön kaaned kinni ja asetan selle öökapile.

Sikutan tüdrukule ettevaatlikult teki peale ning toast lahkudes, kustutan tule.

Kõnnime välja ja tundes õhu kosutavat kargust oma ninasõõrmetes, tõmban kopsud seda täis.

Teen paar õla- ja kaelaringi ning sirutan selga. Surun käed pükste taskutesse, longin trepist alla.

Taevas on tihedalt teemanti kilde meenutavaid tähti täis, üks eredam kui teine, mõni värviline nagu ilutulestik, mõni jällegi aeglaselt kustumas oma tohutus ilus. Need viimased on nagu Tessa.

Pahisen frustreerunult. Tulin õue, et ta enda peast välja saada, aga ikka ta tuleb sinna tagasi. Ta on nagu kasvaja mu ajus. Kakun juukseid, vannun endamisi. Kuidas? Kuidas lasin ma ta nii sügavale?

Tunnen end nagu sant, aga ei saa aru, milline kehaosa mul puudu on.

Jalutame Baxteriga pikalt ning sihitult, kuid kui ma ühel hetkel peatun ja ringi vaatan, lendab mu suust järjekordne kogus vürtsikaid sõnu.

"Sa oled ikka kaelani sees, türapea!" Raputan pead, silmitsedes pimedaid aknaid nagu mingi pervar. Mu pilk peatub ainsal, kust on kardinate tagant märgata õrna valgusvihku. Või seda ma ainult loodan. Persse!

Kortsutan kulmu, kissitan silmi.

Jõuan üheksakümne üheksa protsendilisele järeldusele, et selles toas tõesti on tuli ja ma arvan, et näen seal ka kellegi varju liikumas.

Kougin taskust telefoni. Vahin seda viivu, kõhklen oma kavatsustes.

Ohkan. Sitta kah!

Sa oled üleval?

Saadan ära.

Jälgin, kuidas vari jälle mu vaatevälja ilmub ja paigale jääb.

Ta seisab seal ja minu telefon püsib samuti vait. Muutun ärevaks, mõeldes, miks ta ikka veel midagi vastanud pole.