Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

LII Peatükk

TESSA

Koputades Alexi toa uksele, ei tule selle tagant taaskord mitte mingit vastust nagu möödunud laupäevalgi. Selle asemel läheb see minu teise rusikavibutuse peale hoopiski lahti ning poolalasti noormees seisab mu ees, kuivatab rätikusse oma märgasid juukseid.

"Tule sisse," ütleb ta mind vaevu vaadates, samal ajal mina ise sama proovides teha. 

See on peaaegu võimatu, arvestades et ta on minust vaid mõnekümne sentimeetri kaugusel, kõik, mida vähegi võimalik näidata, nähtaval ja tähelepanu püüdev seebi lõhn käib üle pea.

Tal oleks niigi palju viisakust võinud olla, et särk selga panna.

Piinlikkus ja ebamugavustunne saavad erinevalt temast igatahes minust kiirelt võitu ning põskedel kuumust tajudes, jään pidama samasse kohta, kus seisan.

"Tessa," leiab ta nüüd mahti, et pilku tõsta ja mind nimepidi kõnetada. Tema rohelist tooni silmad on päevitunud naha ja tumedate seinte taustal eriti eredad. "Kuulsid mind?"

Kuulsin, nägin…

Ta ohkab, kui ma midagi ei vasta ja teda väldin.

"Mis nüüd siis on?"

"Kui sa ei taha, et ma otsa ringi keeran, pane riided selga," käsen teda pahuralt ning tõstan käed rinnale.
 
Kuulda on väikest turtsatust, mis jääks mul ehk isegi märkamata, kui see ei jätkuks lühikese madala naeruga ning ilmselgelt kohatu kommentaariga temalt.

"Mis viga, Tess? Särgita mees on sinu süütutele silmadele liiast?" norib ta.

"Sina üldiselt oled mulle liiast," tunnistan. Olen siin seisnud vaevalt mõned minutid ja ta juba on suutnud mind ärritada. Kas ta võtab eratunde, õppimaks, kuidas inimesi võimalikult kiiresti närvi ajada või mõjubki ta nii ainult mulle?

"Sinust on äärmiselt ebaviisakas nõnda uksele ilmuda, ise teades, et ootad külalisi," nähvan.

"Ei, ebaviisakas oleks olnud see, kui ma oleks täiesti alasti sinu ette tulnud," targutab ta.

Pööritan tema vastuse peale silmi. Muidugi on tal nendest asjadest oma arvamus, mis on loomulikult täiesti vastupidine minu arvamusele.

"Lõpeta nõmetsemine, Alex ja pane riidesse või ma päriselt ka lahkun," ütlen tõsiselt, tüdinud tema käitumisest. Kui ta lootis siit kohtumisest midagi muud peale rääkimise, on tal küll peast päris ohmakas. Ma ei lase endal enam mitte kunagi sama viga korrata, mille laupäeval tegin.

"Jeesas!" kaebleb ta seepeale ning viskab rätiku ümber kaela. "Pead sa kogu aeg nii palju undama? See on kõigest särk, mis puudu on, Tessa, ma ei näita sulle ju oma riista."

Poisi häbematult sõnastatud väide jahmatab mind veelgi ja ma jään teda suu praokil põrnitsema. Ta lööb silmad pahupidi ja kõnnib tuppa tagasi.

"Hea küll, sinu võit," märgib ta väsinult. "Pane uks kinni, ma tulen kohe tagasi."

Jälgin tema selga, kui ta minu silme alt kaob. Vaid minut hiljem tuleb ta taas nähtavale. Nüüd kannab ta lisaks hallidele dressipükstele, mis madalal tema puusadel püsisid, ka musta kitsast t-särki ümber oma surfarsaleda torso. Hingan kergendunult, kuigi nii haige kui see ka pole, näeb ta kinnikaetult veelgi parem välja.