TESSA
Olen parajasti lõpetanud telefonikõne emaga ja teatanud talle oma uutest plaanidest, millesse naine suhtus üllatavalt rahulikult, kui Alex ja Lei poisi korruselt alla tulevad.
Märkan kitarri, mis poisil selga visatud ja viiulit, mida ta käes kannab. Tema aga märkab hoopis mind.
"Lei, mine teiste juurde ja oota mind seal. Ma tulen sulle kohe järele," kummardab ta tüdrukuga samale kõrgusele ning ulatab talle ettevaatlikult õrna muusikainstrumendi.
Lei põimib oma väikesed sõrmed kindlalt pilli ümber ja surub vastu rinda.
"Sa tuled ka, eks?" küsib tüdruk minult, visates pilgu Alexist mööda.
"Me kõik tuleme," vastab Alex minu eest. "Mine nüüd."
Kaleigh läheb ja poiss võtab sammud mulle lähemale.
Tema silmad rändavad uksele minu taga.
"Kuidas tal on?"
Kehitan õlgu, teadmata õiget vastust. Alles siis koidab mulle, et kuidas tema teab, et üldse midagi on? Kas ta teab Bethi tunnetest tema parima sõbra vastu?
"Sa tead?" küsin kõhklevalt, lootes siiralt, et ma ei paljasta midagi, mida ei tohiks.
"Muidugi ma tean, Tessa. Ta on minu õde, minu kohus on teada," teatab ta lihtsalt, tema hääl ja näoilme on segu hoolivusest ning tingimusteta toest.
Need tõusevad veelgi rohkem esile, kui küsin temalt, kas see teda ei häiri?
Ta muigab vaevumärgatavalt ja nagu ma poleks sellest noorest mehest juba piisavalt suures segaduses, läbib mulle tundmatuks jääv emotsioon tema rohelisi silmi.
"Häirib ikka. Väga häirib," ütleb ta otse, ausalt, kuid rahulikult, "aga see pole minu otsustada, kellele mu õde oma südame kingib, kas pole?"
Oh...
"Ju vist," pomisen mõtlikult. "Ma lihtsalt arvasin, et...," jätan lause poolikuks, teadmata täpselt, kuidas seda sõnastada.
Miks sa üldse räägid, kui sa ei oska?
"Arvasid mida, Tessa?" ärgitab ta mind jätkama. Tema pea on pisut kaldu nagu ta oleks päriselt huvitatud sellest, mida ütlemas olin.
"Ei midagi," raputan pead, keeldudes alustatut lõpetamast.
Tema kulmud vajuvad kokku, aga ta ei suru mind rohkem.
"Kui kaua ta seal olnud on?" nookab ta hoopis peaga Bethi magamistoa poole, muutes teemat.
"Kõigest mõne minuti. Peseb nägu," selgitan.
Ta noogutab. "Hoia tal silma peal, ole hea."
Nüüd noogutan mina talle, öeldes, "ma jään ööseks."
Üllatus silkab üle tema näojoonte. "Jääd?"
"Ta ei tahtnud üksi magada, niisiis...jah." Vaatan viivuks maha, hingan ja tõstan siis silmad tagasi temale. "Kui see sobib muidugi."
Tema silmad täituvad samasuguse tänulikkusega nagu nägin ennist tema õe silmades.
"Loomulikult sobib, Tess. Aitäh sulle," ütleb ta mahedalt ja selgelt ning hoiab minuga silmsidet nagu otsiks midagi minu näost.
Iseenesest mu hingetõmbed sügavnevad nagu oleks õhk meie ümber äkki tihedamaks läinud. Ma ei mõista, miks ta mind nii mõjutab, aga ma mõistan midagi muud.
Ma mõistan, et ma ei karda teda.
Äkki see ongi tõsi, et oma hirmude ületamiseks pead sa vaid nendega vastamisi seisma?
KAMU SEDANG MEMBACA
Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)
Fiksi RemajaTessa Steel põgeneb oma mineviku eest. Alex Miller ei suuda mõelda tulevikule. Kui kahe noore teed ristuvad, kujuneb sellest saatuse tahtel nende suurim katsumus, milleks kumbki iseenda arvates valmis pole. Või on see ikka nii? Vihkamisest saab sõpr...
