Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XXXII Peatükk

TESSA

Me mõlemad Bethiga kukume, vaat et hingetult murule ning ahmime õhku. Olen higiga kaetud, mu süda peksleb nagu plaaniks rinnast välja karata ja jalad kuumavad. Need pisiasjad välja arvata, tunnen end tegelikult päris imeliselt ja suudan isegi naeratada. Ohkan sügavalt välja, hingan sisse ja kordan, mu süda on juba rahulikum. Vaatan sõpra enda kõrval.

"Elus?" küsin temalt.

Ta liigutab vaevu jalgu ja keerab pead, vaadates mind tulipunase näoga.

"Ma tahan oksendada," oigab ta ja kuigi tal on ilmselt tõsi taga, hakkan ma naerma.

"Pole naljakas."

Hingeldades, lükkab ta end seljale.

"Vabandust, aga natuke on," arvan ma ja muudan samuti asendit. Kui me juba tänase distantsi ja tempo peale hinge heitmas oleme, on meil ees väga raske periood.

"Ma vajan uusi kopse. Palun vii mind haiglasse."

Naeran valjemini. Jumal, ta on tõeline draamakuninganna!

Patsutan talle õlale ning ajan end püsti.

"Tõuse üles!" kamandan ka teda.

"Eiii," toob ta seepeale kuuldavale protestihüüde.

Kummardan ja võtan ta kätest, tõmban.

"Tule nüüd. Kui siia lamama jääd, ei suuda sa homme kõndida."

Ta turtsatab nördinult.

"Homme? Ma ei suuda juba praegu kõndida, hingamisest ma parem ei räägigi."

"See läheb lihtsamaks, usu mind," ütlen talle lohutuseks, sikutades teda kõvemini. Ta jätkab virisemist, kuid saab jalad alla, isegi kui kõigub. Tema nägu on nüüd palju kahvatum ja ma muretsen, et tal ongi väga halb.

Otsustan talle homse päeva vabaks teha ning loodan, et ta taastub. Oleks kahju, kui tänane ta nii ära kurnas ja hirmutas, et ta rohkem ei tahagi joosta.

Käsen tal juua ning joon ka ise, seejärel asume harjutusi tegema. Ta küll vingub alguses pisut, kuid kuna ma järgi ei anna, teeb kõik ikkagi ilusti kaasa. Olemata päris kindel, kas ta suudab üksi ohutult tagasi koju kõndida, soovitan ma tal endale Alexi järele kutsuda. Sellele ta vastu ei vaidlegi ning ma ootan koos temaga poisi ära. Kui kutt saabub, laseb ta parklas signaali ja me tõuseme pingilt püsti. Tüdruk pakub, et nad viskavad ka mind ära, kuid ma keeldun viisakalt. Vaevalt tema vend selle üle rõõmustaks ja kui aus olla, siis mul on juba plaanid tehtud.

Kuna tegime täna vahelduvat tempot, kord joostes, siis jälle kiiremalt kõndides, tunnen ma, et mulle isiklikult jäi sellest pisut puudu. Tahtmata aga oma partneri motivatsiooni langetada, kuid soovides iseennast natukene rohkem testida, kavatsen ma terve tagasitee koju hoopiski sörkida.

Jätame tüdrukuga hüvasti. Näinud teda musta läikivasse autosse istumas, pingutan oma hobusesabasse seotud juukseid ning hakkan samuti minema.

《《《《《《《《《》》》》》》》》》》

Neljapäeval oleme Bethiga parajasti tüdrukute riietusruumi astunud, kui ukse tagant kostunud naer ja vali jutuvada vaikuseks muutuvad. Pead pöörduvad ning meid vahitakse nagu poleks meid oodatud. Seal on imestumust, kohkumust ja isegi etteheidet nii mõneski näos. Vaatan ringi ja turtsatan. Ma teen seda viimastel päevadel päris palju, põhjuseks just selline suhtumine. Mis mind eriti närvi ajab, on fakt, et keegi neist tüdrukutest ei ürita mitte kunagi midagi, kui Alex või teised poisid lähedal on. Siis on nad nagu süütud inglid. Teevad nagu ei paneks meid tähelegi või naeratavad sõbralikult, kui seda pole võimalik vältida. Niipea aga, kui silmapiiril oleme vaid meie Bethiga, lõpetavad nad näitemängu ja proovivad meie peal oma küüsi teritada. See on tõsiselt häiriv nagu ka kohutavalt ärritav ja mulle tõesti meeldiks, kui nad lõpetaks. Või siis näitaks, kes nad tegelikult on--kari madalalaubalisi.