Teeseldes Nohikut (Uus Versioon)

XI Peatükk

TESSA

Lükkan lahti uksed ja kõnnin suurde ruumi. Muusika mängib nii kõvasti, et omi mõtteidki on võimatu kuulda, kuid mitte keegi ei tantsi. Mitte kedagi pole.

Kus kõik on?

Kõnnin edasi ja näen valgust. Lähen selle poole ning katan viivuks silmad käega, kui ereduse valu talumatuks muutub.

"Hüppa!"

"Hüppa!"

Keegi kisendab kooris, kõlades nagu suur publik staadiumil.

"Hüppa!"

Hüppa!"

Ergutavad nad uuesti ja uuesti ning hääled muutuvad valjemaks ja valjemaks.

"Hüppa!"

"Hüppa!"

Võtan käe silmadelt ja leian end sillalt. Pole näha ei selle algust ega lõppu, sest suur, paks udu on kõik enda alla matnud.

"Hüppa!"

"Hüppa!"

Vaatan ringi, otsides neid. Nad tunduvad olema nii lähedal ja nii põnevil.

"Hüppa!" ütleb keegi kohe mu taga.

Keeran end ümber, aga ei leia teda.

"Hüppa!" kordub sama.

Kiljatan, kui maapind äkitselt mu jalge alt haihtub ja järgi jääb vaid kitsas toru, mille peale vaevu seisma mahun. Veel teine ilmub ning ma raban sellest kinni, sest vastasel juhul ma kukuks kohe. Olen segaduses ja nii hirmul.

"Hüppa!" nõutakse taas.

"Ei!"

Keegi karjub vastu ja nutab.

"Hüppa!"

Ma näen neid. Nad on kõik minu taga ja ma tean viimset kui ühte nendest inimestest.

Ma hoian veelgi tugevamalt kinni. Mu jalad värisevad ja nägemine muutub uduseks.

Mul kulub hetk aega, mõistmaks, et ma nutan.

"Kurat, hüppa juba!" karjub keegi vihaselt ning tõukab mind.

Ma kaotan tasakaalu ning mu sõrmed justkui rebitakse posti küljest lahti. Ma karjatan kogu kõrist, kui tunnen tuult oma juustes.

Ma ärkan üles, lõpetades oma karje unenäost.

"Kurat!" keegi vannub kuskil, jookseb ning järgmisel hetkel tõmmatakse uks mu külje alt lahti.

"Tessa," ütleb ta mu nime ning puudutab mind.

Uus karje.

"Hei-hei...šhh," lohutab ta, kuid sellel on hoopiski vastupidine effekt ja ma hakkan nutma ning oma kohal rabelema. Miski hoiab mind kinni, ei lase mul joosta ega põgeneda.

Ma pean minema.

"Kõik on korras." Ta haarab minust kinni sama tugevalt, kui tegi seal sillal ja üks käsi mu juustes, surub mu pea vastu oma rinda.

"Šhh..."

Ma proovin teda ära lükata, aga ta ei lase lahti.

Ma ei taha teda siia!

Ta ei paista sellest hoolivat.

"Hinga, Tessa." Ta õpetab mind. "Ainult hinga!"

Kuidas, kui iga hingetõmme põletab mu kopse nagu hape?