Tessa Steel põgeneb oma mineviku eest. Alex Miller ei suuda mõelda tulevikule. Kui kahe noore teed ristuvad, kujuneb sellest saatuse tahtel nende suurim katsumus, milleks kumbki iseenda arvates valmis pole. Või on see ikka nii?
Vihkamisest saab sõpr...
Ops! Esta imagem não segue nossas diretrizes de conteúdo. Para continuar a publicação, tente removê-la ou carregar outra.
TESSA
"Sa ei ole meelt muutnud reisi suhtes?" Alex küsib minult reedel, kui oleme peale kooli jälle järvemajja tulnud.
Istume temaga külg-külje kõrval purdel, sööme, vaatame sumedat vett ja kõrgeid mägesid kaugel eemal. Päike on madalamale langenud, aga ikka veel soe ning meelitab järve kohal peegelduvate kiirtega putukaid mängima. Hingan sügavalt sisse, nautides kõike enda ümber.
Raputan pead. "Ei."
Tunnen pisut kurbust.
Ei, mitte et ma oleksin meelt muutnud, aga ei julge või taha seda tunnistada — ma jätkuvalt olen arvamusel, et koju jäämine on minu jaoks õige otsus.
Olen kurb, sest kui nemad on ära, kui tema on ära, ei saa ma siia tulla. Siin on ütlemata mõnus ja rahulik ning ma tunnen ennast alati erakordselt hästi, kui saan hingata siinset õhku, nautida loodust ja vaikust, mis ümberringi.
Võpatan, kui poisi käsi minu kätt riivab ja vaatan teda küsivalt, kui ta selle üles korjab, enda põlvele tõstab. Ta naeratab õrnalt, põimib meie sõrmed vaheliti.
Mu pulss tõuseb ja kardan, et mu käsi tema peos hakkab higistama, seega üritan seda tagasi tõmmata.
"Jäta," pigistab ta oma sõrmed tihkemalt minu ümber, jälgib mind.
Tunnen end tema pilgu all paljana. Mul on imelik, piinlik ja ebamugav.
"Las ma vähemalt needki päevad olen sinuga nii."
"Alex…"
"Ma tean…," ohkab poiss.
Asi selles ongi, et ta ei tea.
"Ma lubasin oodata, aga…," ta vaatab kõrvale, suunab oma rohelised silmad mõtlikult kaugusesse. Tema pöial jookseb mu nahal aeglaselt edasi-tagasi, põhjustades väikeseid värinaid mu kehal.
Ta vaatab mind uuesti ja meeleheide ning vajadus, mis mulle läbi tema pilgu osaks saab, panevad mind sisse hingama ja kõhulihaseid pinguldama.
"Ma juba kahetsen, et mina lähen," sõnab ta tõsiselt, kortsutab kulmu ning silmitseb meie seotud käsi. Tema hääl on sügav ja pisut kare.
Mu kõhus keerab, aga see on pigem selline veider ja naljakas tunne. Ma ei tea, mida see täpselt tähendab, aga arvan, et aiman, kuhu see välja võib jõuda. Tunnen kerget hirmu tunnete ees, mida Alex on minus äratamas.
"Ma ei talu mõtet, et mul pole võimalik sind näha tervelt kuus päeva," ütleb ta ja ma usun, et märkan kerget õhetust tema kõrvade otstesse tekkimas. Ta on nii otsekohene ja aus, et vahel ma mõtlen, kas ta on päris?
Ma pean silmas, et ta isegi ei punasta nagu tavalised inimesed. Tundub nagu poleks tal piinlik mitte kunagi.
Ebamugav — jah — mõnikord ma olen seda täheldanud, aga piinlikkust või häbitunnet pole ma tema puhul väga märganud. Vähemalt nii ma oletan, sest ma ei mäleta, et oleksin näinud seda poissi punastamas nagu normaalsed inimesed punastavad. Võib-olla on asi selles, et teda päriselt ei huvita, mida teised temast mõtlevad või arvavad ja seetõttu pole tal ka häbi öelda, mida tahab. Ja piinlik pole tal, kuna ta ei häbene midagi. Aga ma olen tähele pannud, et mõnikord, mõnes olukorras, tema kõrvalestad muutuvad pisut roosakamaks.
